#14. Mälestusteradadel

Päris mitmed arvatavasti ootavad Inglismaal oldud aja kohta pikka-pikka postitust, et mis tegite ja kuidas läks. Eks kunagi jõuab selleni, aga lühidalt: läks väga hästi, ei tahtnud kohe sugugi ära tulla ja jõudsime palju käia/näha (kuigi FaceBookis olevatelt piltidelt ei pruugi see väga hästi välja tulla).

---

Komistasin täna küsimuse otsa: "What's your earliest human memory?"/"Mis on sinu kõige varajasem mälestus?" Või noh, midagi sellist. 

Ei oska öelda, kas see just kõige varajasem on, aga suht kaua aega tagasi juhtus ta küll. Olin siis ikka veel päris väike ja meil oli all tiigi ääres ka maalapp, mida harisime. Oli hommikupoolsem (päike ei olnud veel väga kõrgel taevas) ja ka suvine aeg. Mina olin jalgratta seljas, sõitsin hästi kiiresti, suu kõrvuni peas. Ei ole päris kindel, missugune jalgratas oli või kuidas see juhtus, aga jalg sattus kuidagi kodarate vahele. Ma oletan, et see tegi päris haiget ja verd oli arvatavasti ka, aga seda ütlen puhtalt loogilise mõtlemise põhjal. Valu ega verd ise ei mäleta. 

Küll aga mäletan, et issi tegeles minu haavaga. Ta puhastas selle kenasti ära ning siis sidus valge sideme ümber jala. Kui ta oli valmis saanud hüppasin poole mäe peale ja karjusin emmele (kes ise samal ajal põllu peal tööd tegi), et 'issi sidus mu jala kinni!' Suu oli selle juures naerune.

Ma ei tea, miks see mälestus on minuga siiamaani jäänud (arvatavasti mitte keegi teine ei mäletagi seda) või miks see mulle väiksena niimoodi mõjus, aga mingil põhjusel ta nii on. Ja arm on ka siiamaani jala peal olemas.

...Mul on vist pisike koduigatsus peale tulnud. :P Või vanadus hakkab ligi hiilima. 22 päeva pärast ikkagi 21 juba.

Njah.

Kallid teile sinna Eestisse~ :)