#17. Nädalake veel

Visates pilgu aknast välja, tahan end veelgi rohkem teki sisse mässida. Tundub suhteliselt külm, tuuline ja hall ning nüüd tunnen end tahes-tahtmata natuke paremini, sest ei pea täna kuskile minema. Lund ei ole meil juba mitu päeva olnud, kuigi reede öösel tuli maha üks tubli kümme sentimeetrit. Siiamaani kõige rohkem, mis siin näinud olen. Pean mainima, et kuidagi kodune oli laupäeva varahommikul tööle vantsida, sest oli palju täiesti puutumata lund, kuhu sain enda jäljed peale panna.

Pühapäeva hommikuks oli kõik sulanud ja ainukesed jäljed, et meil oli lund olnud, olid need paar hunnikut, mis olid autode poolt pruuniks aetud. See on see kurb tõsiasi, et siin ei saa lumest kuidagi isu täis -- ta kaob enne ära lihtsalt. Isegi meie esimene (miniatuurne) lumememm oli hommikuks kadunud. Ainult need paar pipratera oli temast maha jäänud. Ja tema võimas ülimalt britilik vunts. 

RIP snow man of 2013.

--

Kui viimati siia kirjutasin, ei olnud  Costas veel alustanud. Olin endiselt pubis tööl ja tegin võimalikult vähe tunde (sest nii oli tööandjale parem). Hetkel on ikka tunduvalt paremad töötingimused. On kasvamisruumi, korralikud töötunnid ja kõik on väga ametlik ning korralik. Mälu on ka pidevas treenimises, sest peab mäletama, mis erilised soovid kliendil on (mitu kohvi-shoti, mis piim (madalama rasvasisaldusega või soja), kofeiinita, siirupid, vahukoor jne). Kuna mind hoitakse hästi palju kassa taga, pean olema sõbralik ja palju naeratama (õnneks see tuleb loomulikult) ning tegema kliendi olemise nii heaks kui võimalik. Muidugi peab olema ka väga tähelepanelik, sest on pidev kokkupuude rahaga, ja mõnikord on aktsentidest väga keeruline aru saada. Šotimaa on suhteliselt lähedal ju.

Mulle endale pakub nalja, et kliendid küsivad pidevalt, kust ma pärit olen. Mingil põhjusel arvatakse mind olevat iirlane, šotlane, vahepeal ka ameeriklane või hollandlane. Siiamaani on ainult üks härrasmees olnud, kes tundis mu ära kui eestlase. Täiesti tõsijutt. Küsis hästi ettevaatlikult, kas võib pakkuda, kust ma pärit olen ja pakkus kohe raksust Eestit. Tõmbas mulle näole naeratus ja tegi tuju ikka kohe väga heaks. Tuli välja, et üks ta väga hea sõber on samuti Eestist pärit, mistõttu ta teadiski. Hemingwayl oli vist ikkagi õigus.

Töökaaslased on päris vahvad ja saan nendega hästi läbi. Alguses oli kummaline, sest ma ei osanud midagi ja olin aeglane, aga nüüdseks on kõik juba käpas. Flat white can go die, though. Meie peame tegema sellise mustri: http://farm5.static.flickr.com/4028/4413709288_4b363b652f.jpg Piim on juba päris enam-vähem, aga muster nii korralikult ei ole veel välja tulnud. Aga jah, üldiselt olen tööga rahul ja endiselt meeldib seal. Mõned üksikud kliendid on vahepeal natuke tujukad, aga õnneks see on harv nähtus.

--

Jõuluaeg möödus päris kenasti. Meeletult kummaline oli perekonnast eemal olla sellel ajal, aga õnneks Chrisi pere üritas asjad minu jaoks hästi koduseks teha. Sõime tema ema juures jõuluõhtusööki, mille Chrisi vend oli valmistanud. Kuna ta on nüüdseks juba aastaid kokana töötanud, ei olnud üllatuseks, et kõik oli super-nom. Ja hästi britilik. Kalkuniviilud, pigs in blanket (beekon pisikeste vorstikeste ümber), kartulipuder, gravy jne. Pärast oli kolm erinevat sorti magustoitu, millest kõige mälestusväärsem oli yule log. Kui kunagi tekib võimalus proovida, siis kindlasti tehke seda. Verivorstist, hapukapsast ja isa tehtud ahjukanast tundsin puudust ainult.

Pärast sööki jagasime kingitusi. Ei olnud luuletuste lugemist nagu meie kodus kombeks oli ja päkapikkude jälgi ka ei länud otsima. Kingid anti lihtsalt kätte ja neid oli ikka päris palju. Tema ema poolt sain kummikud (neid oli mul väga vaja, sest üks osa rajast, mida tööle minekuks kasutan, oli suht uppunud), pikad sokid, Docor Who raamatu, maiustused, sussid ja ühiseks kingituseks oli soojapuhur. Chrisi venna perelt sain luksusliku dušitarbete komplekti ja Chrisi enda poolt TARDISE rahakassa, World of Warcrafti kalendri, Jeremy Clarksoni viimase raamatu ja hõbedased liblikalised kõrvarõngad kaelakee juurde, mis ta mulle aastapäevaks kinkis. Ja siis muidugi päris palju jõulukaarte. Kuigi olin kodustest eemal, oli meil päris meeldiv jõuluaeg. :)

--

Nüüd nädalakese pärast saame hilinenud jõule ka Eestis pidada. Esmaspäeval käisime Leedsis ja saime kõikidele natuke midagi. Eelnevast saab järeldada, et tuleme varsti Eestisse. Nii ongi. 5. veebruaril sõidame rongiga Manchesteri lennujaama, oleme ühe öö lähedalolevas hotellis ja 6. veebruari hommikul alustame reisi Eesti suunas. Minnes peatume Kopenhaagenis ja jõuame Eestisse 17:25, Tartusse arvatavasti üheksa paiku. Lahkume 15. veebruaril 13:50 lennuga, mis peatub Stockholmis ja oleme tagasi Manchesteri lennujaamas 17:55. Njah, tuleb päris väsitav reisipäev, but it will be worth it. :)

Näeme nädala pärast, kallikesed! ^_^

#16. Kuu aega hiljem

Kui ma varem erilist koduigatsust pole tundnud, siis täna tuli küll peale. Sain emalt kirja ja see võttis pisara silma korraks. Mitte, et mul midagi halvasti oleks, aga hetkel tunnen kodukandist natuke puudust. Njah, vaatasin pilte ka päeval, mis arvatavasti ei aidanud.

Kevadine pilt maja eest. 

Ei ole päris kindel miks, aga see pilt meeldib kohe eriliselt. Aastaid tagasi tehtud, ent endiselt armas. Vahepeal õnnestub mõni kena pilt teha. Kobamisi. :P 

--

Olen nüüdseks juba üle kuu aja Inglismaal olnud. Päris alguses oli pisut keeruline, sest polnud kindel kus või mis peaks tegema, et tulevikus millegi pärast muretsema ei peaks.

Telefoninumbri sai kõige lihtsamalt kätte. Läksin netti, vaatasin natuke ringi ja siis lasin endale SIM-kaardi koju saata. Mõne päevaga tuli kohale ja suhteliselt mõistlik on. Alguses kasutasin kahte SIM-kaarti korraga (Eestis kasutusel olnud number on endiselt olemas), sest pakett, mille võtsin, ei ole väga välismaa-sõbralik. Hetkel aga on kõik ok. Saan saata sõnumeid välismaale ja neid vastu võtta, kui vajadus tekib.

Arsti juurde registreerimine läks ka väga lihtsalt. Sain neilt paar paberit, mille pidin ära täitma, ning mind lisati nimekirja. Kui minuga midagi peaks juhtuma, ei pea end surnuks maksma. :P Isegi osad ravimid saaksin tasuta kätte. Pean ka mainima, et arst, kelle endale sain, on lihtsalt super. Ülimalt abivalmis, arusaaja, inimlik ja sõbralik. Käisin lihtsalt kontrollis ning pärast väljumist oli mul väga hea enesetunne. Tuleb välja, et olen suhteliselt tervislik inimene -- vererõhk, BMI ja kõik muud näitajad korras. :P

National Insurance Number (vajalik tööandjatele, sest maksud eksisteerivad ka siin; NINo) omandamine oli võrdlemisi lihtne. Helistasin kuskile kontorisse, kus küsiti, miks mul seda vaja ning siis määrati kohtumine (intervjuu) ühes Leedsi Jobcentre Plus kontoris. Kogu protsess võttis poolteist tundi, intervjuu ise umbes viisteist minutit. Oodates sain teisi kandidaate jälgida ja kuulata, mis selja taga toimus. Nad pakuvad tõlki (ja miks ka mitte), aga pani lihtsalt natuke mõtlema, mis on ajanud nad nii kaugele, et nad tulevad riiki, kus nad on täiesti umbkeelsed. Seal oli päris mitu inimest, kes ei rääkinud mitte sõnagi inglise keelt. Lihtsalt huvitab, kuidas nad nii peaksid siin tööd leidma. Või kuidas/miks nad peaksid selle numbri saama. Ei ütle seda kadedusest, lihtsalt puhtast uudishimust. Aga see selleks. Minu NINo saabus laupäeval ja see lahendas minu jaoks kõik.

Pangakonto saamisega oli kõige rohkem probleeme. Kokku käisime vist kolm korda kontoris kohal, et mulle  kontot avada. Tuleb välja, et puhtalt ID-kaardiga kontot avada ei saa. Passiga poleks probleemi olnud, aga ID-kaardile lisaks on vaja ka mingit elamiskinnitust, s.t. mingit dokumenti, mis kinnitab, et ma elan sellel aadressil, kus ma väidan ennast elavat. See dokument võib olla rendileping, arve või mingi muu natuke ametlik paber, kuhu on sinu aadress peale trükitud. Esimene paber ei olnud piisavalt ametlik, teise paberiga nad tahtsid minu NINo ka, ent kolmanda korraga läks õnneks, sest seal oli mu NINo peal. :P Sellel esmaspäeval läks lõpuks õnneks ja nüüd ootan veel viimaseid pangaümbrikke. Siinkohas peaksin mainima, et minu jaoks on väga kummaline, et nad saadavad sulle PIN-koodi tavapostiga koju. Eestis peaksid ikka ise kenasti kontorisse järgi vantsima. :P Mugavuse värk vist.

Pärast mõnepäevast puhkust, asusin tööd otsima. Esimene töökoht, kuhu proovisin, oli ühes linna pankadest. Telleritöö põhimõtteliselt. Läbisin kadalipu edukalt -- CV läks edasi, läksin kontrollist läbi, sain testidest läbi (mis olid vägagi närvesöövad) ja pääsesin ka intervjuule. Või nii kiri väitis. Pärast kolme päeva ei olnud endiselt vaba kohta, saatsin neile kirja ja sealt tuli vastus, et pean lihtsalt veel ootama, sest nad pole aegu paika veel pannud. Nad isegi lubasid mulle kirja saata, kui need paika pannakse. Kaks nädalat hiljem tuli vastus, et töökohale on inimene juba leitud, aga mind jäetakse süsteemi juhul, kui midagi minu kvalifikatsioonile sobivat peaks tekkima. Olin päris löödud, sest ma tõsti tahtsin seda töökohta, aga mis seal ikka. Vähemalt jätsid nad mu süsteemi.

Kuna tahtsin end natuke kasulikumana tunda (ja ka Chrisile asjad natuke lihtsamaks teha), hankisin endale poole kohaga baaridaami koha. Maksimaalselt lubati kaheksateist tundi nädalas, aga päris alguses anti mulle ainult kolm pool seal baaris, kus ma tegelikult tööl olin. Teises baaris sain teisel nädalal kuus tundi. Natuke niru, aga vähemalt midagigi. Eelmine nädal oli tunduvalt parem ja ka see nädal pole kõige halvem. Ei saa kurta. Töö ise mulle meeldib ja olen nüüdseks juba käppa ka saanud.

Kokkuvõtteks see arvatavasti nii oluline polegi, sest olen leidnud endale püsivama ja kindlama töökoha. Üleeile oli intervjuu, mis läks edukalt, ja nüüd lubatakse mulle 35+ tundi nädalas, korralikku tunnipalka ja muid benefit'e. Costa Cofee's teenindaja küll, aga saan vast hakkama. Tahaksin seal olla vähemalt pool aastat enne, kui midagi muud vaatama hakkan. Selleks ajaks peaksin olema korralikult sisse elanud ja korraliku töökogemuse ka saanud. Kes teab, võib-olla mulle isegi meeldib seal nii väga, et tahan kauemaks jääda. Eks aeg näitab.

Muide, teie seal Eestis peaksite olema ülimalt õnnelikud, et Eesti on e-riik. Siin tunnen sellest väga puudust, sest pubide, õlle ja tee kõrval armastavad inglased ka hästi palju paberite määrimist. Seda on lihtsalt ütlemata palju siin. Kui üleeile töölevõtmise pabereid pidin täitma, andsid nad mulle A4 lehe, kuhu pidin ainult enda nime, risti ja etnilise staatuse kirjutama. Ergh.

--

Bürokraatiast natuke isklikumasse plaani. Üldiselt läheb kõik väga hästi. Isegi üllatavalt. :D Natuke kartsin, aga nüüd näen, et täiesti põhjuseta. Kodu loomine edeneb edukalt ja tema suhtumine minu korraarmastusse on väga mõistev ja arusaav. Mitte, et ta oleks mingi eriline koopakoll enne olnud, aga otsest 'need asjad kapis käivad ühte kohta ja need teise kohta' tal varemalt ei olnud. Pealegi olen juba lubanud, et tema raamaturiiulit tähestikulisse järjekorda ei hakka panema. Asi on kompromisside tegemises. :D

9. oktoobril sai meil üks aasta täis, mille puhul läksime 'meie' restorani sööma. Kui märtsis siin käisin, tegime ühe kohtingupäeva ja päeva lõpus läksime ühte linna india restorani õhtust sööma. Et toit oli seal võrratu ja meile mõlemale india köök meeldib, otsustasimegi teha tolle restorani 'meie' omaks, kuhu läheme tähtpäevade ajal sööma. See kord lõime end mõlemad ülesse ja oli ikka eriline õhtu küll. :)

Ta sõpradele ja perele meeldin ma ka. Esimesel pühapäeval, kui siin olin, läksime ta perega lõunat sööma. Siin on pühapäevane lõuna (Sunday Roast) kuidagi erilise püha sees. Tavaliselt, kui see võimalik, tuleb pere selleks ajaks kokku ja toimub sööming. Selline armas traditsioon. :) Tema ema oleme paar korda pärast lõunat veel näinud. Hästi abivalmis ja armas inimene. Nagu oma kohe. :)

Ning lõpetuseks. Paar päeva tagasi küsisin Chrisilt, et kas ta mind pärast kooselatud kuud Eestisse tagasi ei taha saata. Naljatasin muidugi ja õnneks tema võttis seda ka nii, ent ta vastus oli väga südantsoojendav. "Are you kidding? It's like having your best mate and the person you really love around all the time. It's awesome."

Ja nii ongi. :)

Kallid teile sinna külma ja vihmasesse Eestisse! :)

#15. Viimane päev, viimane sissekanne?

Kui ma ausalt ütlen, on mul päris kummaline hetkel olla. Tahaks jubedalt juba Eestisse minna, oma pere ja sõpru näha, aga samas olen natuke kurb ka. Lapsel, kelle eest olen siin peaaegu aasta hoolitsenud, on natuke raske aru saada, miks ma ikka ära lähen. Esmaspäeval toimuski selline jutuajamine meil:

Laps: Miks sa Eestisse lähed?
Mina: Sest seal on minu kodu.
Laps: Aga miks sa enam ei tule?
Mina: Sest ma lähen Inglismaale?
Laps: Miks?
Mina: Sest mul on üks sõber seal. Mäletad, oled teda mu arvuti ekraani pealt näinud.
Laps: (kulm tõmbub natuke kortsu) Aaa... Aga miks sa siis tema juurde lähed?
Mina: Sest ta väga-väga meeldib mulle.
Laps: (kulm ikka veel kortsus ja raputab pead) Aga mulle ta ei meeldi.
Mina: (pahvatasin naerma) Miks siis?
Laps: Sest sa lähed ära.

Südame tegi soojaks, sest see tähendab, et olen ikkagi midagi õigesti teinud, aga natuke kurvaks ajas ka. Eile läksime õhtust sööma (pidime pereemaga linnas kokku saama) ja kui tavaliselt talle väga ei meeldi käest kinni hoida, siis eile oli asi vastupidi. Eks ta lõpuks harjub ära, aga endal teeb natuke südame härdaks.

Enne, kui siia tulin, ei olnud kindel, mis asjast välja tuleb ja kas saan hakkama üldse. Kindla näo tegin pähe küll, sest nii oli parem, ent ei kahetsenud seda otsust siis ega kahetse ka praegu. On olnud katsumus, kuid mitte midagi, millega poleks hakkama saanud. Olen iseseisvam, enesekindlam ja tunnen end tugevamana. Ei karda tulevikku ega seda ebakindlat seisu, mis mul varem oli. Olen aru saanud, et kuidagi ikka loksuvad asjad paika ja teadmatus ei ole halb. Päris hea tunne on olla rahul sellega, kus ma praegu olen ja kuhu lähen.

Kokkuvõtteks, Strasbourg on hästi ilus koht ja need mõningad sõbrad, kes siit endale sain, väärivad minu suurt-suurt tänu. Teieta oleks kindlasti igavam ja raskem olnud. Aitäh teile. :)

---

Homme istun 8:30 bussi peale ja lähen rongijaama. Sealt rongiga lennujaama, kus istun esimese lennu peale. Kokku tuleb kolm lendu ja Tallinnasse jõuan 7:30. Siis bussiga Tartusse ja seal peaks väikevenna ootama. Väike burksi ring ja siis kodu poole. Pikk päev tuleb, aga olen raamatu ja mp3-ga varustatud. Kui kuskil lennujaamas saab pistikut kasutada, saan lende oodates Doctor Who-d vaadata ja mp3 laadida. Eks annan siis märku, kus olen, kui saan.

Et siis...homseni, Eesti! ^_^

M.

PS. Ei ole viimane postitus. Olen blogi uuendamisega ülimalt halb, aga eks ma vahepeal kriblan mõned sõnad, kui midagi juhtub. Inglismaa ju veel ees. :P

PPS. Tuju helgemaks tegemiseks, kaks kassi:

#14. Mälestusteradadel

Päris mitmed arvatavasti ootavad Inglismaal oldud aja kohta pikka-pikka postitust, et mis tegite ja kuidas läks. Eks kunagi jõuab selleni, aga lühidalt: läks väga hästi, ei tahtnud kohe sugugi ära tulla ja jõudsime palju käia/näha (kuigi FaceBookis olevatelt piltidelt ei pruugi see väga hästi välja tulla).

---

Komistasin täna küsimuse otsa: "What's your earliest human memory?"/"Mis on sinu kõige varajasem mälestus?" Või noh, midagi sellist. 

Ei oska öelda, kas see just kõige varajasem on, aga suht kaua aega tagasi juhtus ta küll. Olin siis ikka veel päris väike ja meil oli all tiigi ääres ka maalapp, mida harisime. Oli hommikupoolsem (päike ei olnud veel väga kõrgel taevas) ja ka suvine aeg. Mina olin jalgratta seljas, sõitsin hästi kiiresti, suu kõrvuni peas. Ei ole päris kindel, missugune jalgratas oli või kuidas see juhtus, aga jalg sattus kuidagi kodarate vahele. Ma oletan, et see tegi päris haiget ja verd oli arvatavasti ka, aga seda ütlen puhtalt loogilise mõtlemise põhjal. Valu ega verd ise ei mäleta. 

Küll aga mäletan, et issi tegeles minu haavaga. Ta puhastas selle kenasti ära ning siis sidus valge sideme ümber jala. Kui ta oli valmis saanud hüppasin poole mäe peale ja karjusin emmele (kes ise samal ajal põllu peal tööd tegi), et 'issi sidus mu jala kinni!' Suu oli selle juures naerune.

Ma ei tea, miks see mälestus on minuga siiamaani jäänud (arvatavasti mitte keegi teine ei mäletagi seda) või miks see mulle väiksena niimoodi mõjus, aga mingil põhjusel ta nii on. Ja arm on ka siiamaani jala peal olemas.

...Mul on vist pisike koduigatsus peale tulnud. :P Või vanadus hakkab ligi hiilima. 22 päeva pärast ikkagi 21 juba.

Njah.

Kallid teile sinna Eestisse~ :) 

#13. Ahoi, Inglismaale!

Niih, terekest. :P

---

Täna tõusin üles umbes keskpäeva paiku. Kui hakkasin endale hommikusööki valmistama, tuli mõte, et helistaks koju. Nii tegingi. Päris hea ajastus oli ka. :P Ainult enda vanima õega ei saanud rääkida, teistega sain. Päris tore oli nende häält kuulda üle pika aja ja lihtsalt juttu ajada. Telefonikõne ajal tuletas vanima venna elukaaslane mulle seda blogi ka meelde. Tegelikult olen juba mitu päeva mõelnud, et peaks uuendama, aga ei jõudnud kuidagi sinnamaale. :P

10. jaanuaril ostsin endale pisikese armsa valge potiroosi. Tegi toa natuke...rohelisemaks ja kaunimaks. :) Ta kasvas mul akna all, kus sai piisavalt valgust, aga elulooma temast ikkagi ei saanud. Liiga soe oli arvatavasti.

Kuskil jaanuari keskpaigas hakkas üks Briti sõbranna eesti keelt õppima. Esimene reaktsioon oli: Miks? O-o Minu arvates väga hull ettevõtmine ja mittevajalik ka, aga ta soovib minu perekonnaga paar sõna eesti keeles vahetada, kui ta nüüd suvel (augusti lõpus) uuesti külla tuleb. Tal läheb päris hästi, hääldus hakkab juba välja tulema ning hetkel maadleb ta mitmustega. Küsib ikka abi ka, kui kuskil küsimus tuleb või millesti aru ei saa. Päris vahva iseenesest. :)

31. jaanuaril ostsin endale pietid ära. Inglismaale lähen. :) Õnnestub päris pikalt olla -- 29. märts kuni 9. aprill. 11 päeva pärast. :D Pisut närvi on juba sees küll, aga seda pigem reisi enda poole pealt. Rongid ja lennud ei tohi hiljaks jääda, muidu on halvasti. :P Lähen Pariisi CDG lennujaama kaudu ja kasutan ronge päris palju. :P Enamiku ajast olen Chrisi juures, aga saan ka Jessiga kokku. Ei jõua ära oodata. :) Vast uuendan blogi siis tihedamini ka. Eks näis.

Veebruari alguses rääkisin Anniga Skype'i kaudu. Kui talvel kodus käisin, ei õnnestunud temaga kokku saada, sest ta oli ise kaugel maal ära. Rääkisime pikalt, kõigest ja kõigist. Nagu vanasti. Põhituumikust oli ainult Liisu puudu, ent tegime kokkuleppe, et kunagi teeme selle triki ka ära. Võib-olla isegi siis, kui Inglismaal viibin. Peab vaatama, uurima ja küsima. 03

14. veebruaril jõudis Chrisi saadetud pakk lõpuks kohale. Kaks eelmist kadusid ära, aga kolmas õnneks ikka jõudis minuni. Ütlemata numpsik karu oli sees. ^_^ Ja nii sain endale mõnusa ja pehme kallistuskaaslase ka. :) Kindlasti kõige parem valentinipäeva kingitus, mille üldse kunagi saanud olen. :)

Kahjuks on tal üks silm natuke roosa nüüd. Läksin kogemata vastu, kui punane küünelakk ei olnud veel küüntel ära kuivanud korralikult... :(

Sel päeval saime lund ka siin Prantsusmaal. Muidu ei olnud midagi eriti olnud, aga korraks saime meiegi maa valgeks.

23. veebruaril käisin EV siinse saadiku vastuvõtul. Kutsutud olid kõik kohalikud eestlased, aga ka teiste esinduste saadikud. Tore oli ning oleksin isegi kauem olnud, kui kingad ei oleks ähvardanud mind ära tappa. XP Olen neid ainult paar korda varem saanud kanda ja ei ole hull olnud. Nüüd oli hull, sest paar päeva enne seda, kui pidin kingad jalga panema, hakkasin enda targa peaga uusi tenniseid sisse kandma. :P

Lõpptulemus oli see, et kannad olid katki hõõrutud ja päris valus oli kõndida. Kui õue sain ning inimeste vaateväljast kaugemale, võtsin kingad ära ja patserdasin paljajalu natuke aega. Üks inimene, kes minust rattaga mööda sõitis, uuris mind natuke, aga muidu keegi ei näinud. 03 Põhitänavale välja jõudsin, pidin kingad jälle jalga panema ja jätkasin väga rahulikus tempos kuni jõudsin korterisse. 03 Pärast seda ei saanud umbes neli päeva ühtegi jalanõud jalga panna.

Heheh, kui ema seda loeb, ta teeb naeru, kus ta ei oska öelda, kas see on naljakas või häbenemist väärt. XP

Kohe märtsi alguses, hakkas läpakas jälle trikke tegema. Tööle läks, ekraan töötas, kuid Windowsi Welcome ekraan (ja kõik pärast seda) ei tulnud ette. Oli ainult kursor keset musta ekraani. Ühe korra sain Safe Mode's tööle. Mõtlesin, et System Restore ehk aitab, kuid pärast selle proovimist, ei läinud enam Safe Mode ka tööle. Õhtu poole rääkisin väikevennaga ning ta ütles mulle kohe ära, et ainult Windowsi reinstallimine aitab. Alguses otsisin kedagi kohalikku, kes vaataks asja natuke, kuid sellega oleks liiga kaua läinud. Helistasin siis väikevennale uuesti ja küsisin, kas ta on nõus mind juhendama. Kasutasin enda tööandja läpakat, Skype vennaga suhtlemiseks ja umbes tunnikesega oli probleem lahendatud ning läpakas jälle töökorras. :)

Avastasin enda jaoks paar uut koomikut ka. Michael McIntyre on päris hea...

...aga Russel Howard on minu vaieldamatu lemmik. Lihtsalt nii naljakas tüüp. XP Pikk video küll, aga soovitan vaadata. :D

Olen lugemisega ka tegelenud päris aktiivselt. :P The Fault in Our Star ja Looking for Alaska on mõlemad John Greeni teosed. Lugesin esimest enne ja mõtlesin,  et teine on ehk sama hea, kuid neid ikka ei anna võrrelda. The Fault in Our Star on kindlasti üks parimatest raamatutest, mida olen lugenud. Hea sisu, tõetruud tegelased ning mulle väga meeldib tema sõnaline väljendusviis. Head väljendid ja väga sujuv. Hetkel loen The Hunger Games'i kolmandat raamatut (pole paha) ja A Song of Ice and Fire esimest raamatut (siiamaani väga meeldib).

Julgen ka soovitada Chrisi kirjutisi tema FanFiction.net ja FictionPress.com lehtedel. :)

Hmm, praeguseks on kõik vist. Olge tublid~ :3

M.

PS. Neli ja pool kuud jäänud. ^_^