 |
| Kevadine pilt maja eest. |
Ei ole päris kindel miks, aga see pilt meeldib kohe eriliselt. Aastaid tagasi tehtud, ent endiselt armas. Vahepeal õnnestub mõni kena pilt teha. Kobamisi. :P
--
Olen nüüdseks juba üle kuu aja Inglismaal olnud. Päris alguses oli pisut keeruline, sest polnud kindel kus või mis peaks tegema, et tulevikus millegi pärast muretsema ei peaks.
Telefoninumbri sai kõige lihtsamalt kätte. Läksin netti, vaatasin natuke ringi ja siis lasin endale SIM-kaardi koju saata. Mõne päevaga tuli kohale ja suhteliselt mõistlik on. Alguses kasutasin kahte SIM-kaarti korraga (Eestis kasutusel olnud number on endiselt olemas), sest pakett, mille võtsin, ei ole väga välismaa-sõbralik. Hetkel aga on kõik ok. Saan saata sõnumeid välismaale ja neid vastu võtta, kui vajadus tekib.
Arsti juurde registreerimine läks ka väga lihtsalt. Sain neilt paar paberit, mille pidin ära täitma, ning mind lisati nimekirja. Kui minuga midagi peaks juhtuma, ei pea end surnuks maksma. :P Isegi osad ravimid saaksin tasuta kätte. Pean ka mainima, et arst, kelle endale sain, on lihtsalt super. Ülimalt abivalmis, arusaaja, inimlik ja sõbralik. Käisin lihtsalt kontrollis ning pärast väljumist oli mul väga hea enesetunne. Tuleb välja, et olen suhteliselt tervislik inimene -- vererõhk, BMI ja kõik muud näitajad korras. :P
National Insurance Number (vajalik tööandjatele, sest maksud eksisteerivad ka siin; NINo) omandamine oli võrdlemisi lihtne. Helistasin kuskile kontorisse, kus küsiti, miks mul seda vaja ning siis määrati kohtumine (intervjuu) ühes Leedsi Jobcentre Plus kontoris. Kogu protsess võttis poolteist tundi, intervjuu ise umbes viisteist minutit. Oodates sain teisi kandidaate jälgida ja kuulata, mis selja taga toimus. Nad pakuvad tõlki (ja miks ka mitte), aga pani lihtsalt natuke mõtlema, mis on ajanud nad nii kaugele, et nad tulevad riiki, kus nad on täiesti umbkeelsed. Seal oli päris mitu inimest, kes ei rääkinud mitte sõnagi inglise keelt. Lihtsalt huvitab, kuidas nad nii peaksid siin tööd leidma. Või kuidas/miks nad peaksid selle numbri saama. Ei ütle seda kadedusest, lihtsalt puhtast uudishimust. Aga see selleks. Minu NINo saabus laupäeval ja see lahendas minu jaoks kõik.
Pangakonto saamisega oli kõige rohkem probleeme. Kokku käisime vist kolm korda kontoris kohal, et mulle kontot avada. Tuleb välja, et puhtalt ID-kaardiga kontot avada ei saa. Passiga poleks probleemi olnud, aga ID-kaardile lisaks on vaja ka mingit elamiskinnitust, s.t. mingit dokumenti, mis kinnitab, et ma elan sellel aadressil, kus ma väidan ennast elavat. See dokument võib olla rendileping, arve või mingi muu natuke ametlik paber, kuhu on sinu aadress peale trükitud. Esimene paber ei olnud piisavalt ametlik, teise paberiga nad tahtsid minu NINo ka, ent kolmanda korraga läks õnneks, sest seal oli mu NINo peal. :P Sellel esmaspäeval läks lõpuks õnneks ja nüüd ootan veel viimaseid pangaümbrikke. Siinkohas peaksin mainima, et minu jaoks on väga kummaline, et nad saadavad sulle PIN-koodi tavapostiga koju. Eestis peaksid ikka ise kenasti kontorisse järgi vantsima. :P Mugavuse värk vist.
Pärast mõnepäevast puhkust, asusin tööd otsima. Esimene töökoht, kuhu proovisin, oli ühes linna pankadest. Telleritöö põhimõtteliselt. Läbisin kadalipu edukalt -- CV läks edasi, läksin kontrollist läbi, sain testidest läbi (mis olid vägagi närvesöövad) ja pääsesin ka intervjuule. Või nii kiri väitis. Pärast kolme päeva ei olnud endiselt vaba kohta, saatsin neile kirja ja sealt tuli vastus, et pean lihtsalt veel ootama, sest nad pole aegu paika veel pannud. Nad isegi lubasid mulle kirja saata, kui need paika pannakse. Kaks nädalat hiljem tuli vastus, et töökohale on inimene juba leitud, aga mind jäetakse süsteemi juhul, kui midagi minu kvalifikatsioonile sobivat peaks tekkima. Olin päris löödud, sest ma tõsti tahtsin seda töökohta, aga mis seal ikka. Vähemalt jätsid nad mu süsteemi.
Kuna tahtsin end natuke kasulikumana tunda (ja ka Chrisile asjad natuke lihtsamaks teha), hankisin endale poole kohaga baaridaami koha. Maksimaalselt lubati kaheksateist tundi nädalas, aga päris alguses anti mulle ainult kolm pool seal baaris, kus ma tegelikult tööl olin. Teises baaris sain teisel nädalal kuus tundi. Natuke niru, aga vähemalt midagigi. Eelmine nädal oli tunduvalt parem ja ka see nädal pole kõige halvem. Ei saa kurta. Töö ise mulle meeldib ja olen nüüdseks juba käppa ka saanud.
Kokkuvõtteks see arvatavasti nii oluline polegi, sest olen leidnud endale püsivama ja kindlama töökoha. Üleeile oli intervjuu, mis läks edukalt, ja nüüd lubatakse mulle 35+ tundi nädalas, korralikku tunnipalka ja muid benefit'e. Costa Cofee's teenindaja küll, aga saan vast hakkama. Tahaksin seal olla vähemalt pool aastat enne, kui midagi muud vaatama hakkan. Selleks ajaks peaksin olema korralikult sisse elanud ja korraliku töökogemuse ka saanud. Kes teab, võib-olla mulle isegi meeldib seal nii väga, et tahan kauemaks jääda. Eks aeg näitab.
Muide, teie seal Eestis peaksite olema ülimalt õnnelikud, et Eesti on e-riik. Siin tunnen sellest väga puudust, sest pubide, õlle ja tee kõrval armastavad inglased ka hästi palju paberite määrimist. Seda on lihtsalt ütlemata palju siin. Kui üleeile töölevõtmise pabereid pidin täitma, andsid nad mulle A4 lehe, kuhu pidin ainult enda nime, risti ja etnilise staatuse kirjutama. Ergh.
--
Bürokraatiast natuke isklikumasse plaani. Üldiselt läheb kõik väga hästi. Isegi üllatavalt. :D Natuke kartsin, aga nüüd näen, et täiesti põhjuseta. Kodu loomine edeneb edukalt ja tema suhtumine minu korraarmastusse on väga mõistev ja arusaav. Mitte, et ta oleks mingi eriline koopakoll enne olnud, aga otsest 'need asjad kapis käivad ühte kohta ja need teise kohta' tal varemalt ei olnud. Pealegi olen juba lubanud, et tema raamaturiiulit tähestikulisse järjekorda ei hakka panema. Asi on kompromisside tegemises. :D
9. oktoobril sai meil üks aasta täis, mille puhul läksime 'meie' restorani sööma. Kui märtsis siin käisin, tegime ühe kohtingupäeva ja päeva lõpus läksime ühte linna india restorani õhtust sööma. Et toit oli seal võrratu ja meile mõlemale india köök meeldib, otsustasimegi teha tolle restorani 'meie' omaks, kuhu läheme tähtpäevade ajal sööma. See kord lõime end mõlemad ülesse ja oli ikka eriline õhtu küll. :)
Ta sõpradele ja perele meeldin ma ka. Esimesel pühapäeval, kui siin olin, läksime ta perega lõunat sööma. Siin on pühapäevane lõuna (Sunday Roast) kuidagi erilise püha sees. Tavaliselt, kui see võimalik, tuleb pere selleks ajaks kokku ja toimub sööming. Selline armas traditsioon. :) Tema ema oleme paar korda pärast lõunat veel näinud. Hästi abivalmis ja armas inimene. Nagu oma kohe. :)
Ning lõpetuseks. Paar päeva tagasi küsisin Chrisilt, et kas ta mind pärast kooselatud kuud Eestisse tagasi ei taha saata. Naljatasin muidugi ja õnneks tema võttis seda ka nii, ent ta vastus oli väga südantsoojendav. "Are you kidding? It's like having your best mate and the person you really love around all the time. It's awesome."
Ja nii ongi. :)
Kallid teile sinna külma ja vihmasesse Eestisse! :)
Telefoninumbri sai kõige lihtsamalt kätte. Läksin netti, vaatasin natuke ringi ja siis lasin endale SIM-kaardi koju saata. Mõne päevaga tuli kohale ja suhteliselt mõistlik on. Alguses kasutasin kahte SIM-kaarti korraga (Eestis kasutusel olnud number on endiselt olemas), sest pakett, mille võtsin, ei ole väga välismaa-sõbralik. Hetkel aga on kõik ok. Saan saata sõnumeid välismaale ja neid vastu võtta, kui vajadus tekib.
Arsti juurde registreerimine läks ka väga lihtsalt. Sain neilt paar paberit, mille pidin ära täitma, ning mind lisati nimekirja. Kui minuga midagi peaks juhtuma, ei pea end surnuks maksma. :P Isegi osad ravimid saaksin tasuta kätte. Pean ka mainima, et arst, kelle endale sain, on lihtsalt super. Ülimalt abivalmis, arusaaja, inimlik ja sõbralik. Käisin lihtsalt kontrollis ning pärast väljumist oli mul väga hea enesetunne. Tuleb välja, et olen suhteliselt tervislik inimene -- vererõhk, BMI ja kõik muud näitajad korras. :P
National Insurance Number (vajalik tööandjatele, sest maksud eksisteerivad ka siin; NINo) omandamine oli võrdlemisi lihtne. Helistasin kuskile kontorisse, kus küsiti, miks mul seda vaja ning siis määrati kohtumine (intervjuu) ühes Leedsi Jobcentre Plus kontoris. Kogu protsess võttis poolteist tundi, intervjuu ise umbes viisteist minutit. Oodates sain teisi kandidaate jälgida ja kuulata, mis selja taga toimus. Nad pakuvad tõlki (ja miks ka mitte), aga pani lihtsalt natuke mõtlema, mis on ajanud nad nii kaugele, et nad tulevad riiki, kus nad on täiesti umbkeelsed. Seal oli päris mitu inimest, kes ei rääkinud mitte sõnagi inglise keelt. Lihtsalt huvitab, kuidas nad nii peaksid siin tööd leidma. Või kuidas/miks nad peaksid selle numbri saama. Ei ütle seda kadedusest, lihtsalt puhtast uudishimust. Aga see selleks. Minu NINo saabus laupäeval ja see lahendas minu jaoks kõik.
Pangakonto saamisega oli kõige rohkem probleeme. Kokku käisime vist kolm korda kontoris kohal, et mulle kontot avada. Tuleb välja, et puhtalt ID-kaardiga kontot avada ei saa. Passiga poleks probleemi olnud, aga ID-kaardile lisaks on vaja ka mingit elamiskinnitust, s.t. mingit dokumenti, mis kinnitab, et ma elan sellel aadressil, kus ma väidan ennast elavat. See dokument võib olla rendileping, arve või mingi muu natuke ametlik paber, kuhu on sinu aadress peale trükitud. Esimene paber ei olnud piisavalt ametlik, teise paberiga nad tahtsid minu NINo ka, ent kolmanda korraga läks õnneks, sest seal oli mu NINo peal. :P Sellel esmaspäeval läks lõpuks õnneks ja nüüd ootan veel viimaseid pangaümbrikke. Siinkohas peaksin mainima, et minu jaoks on väga kummaline, et nad saadavad sulle PIN-koodi tavapostiga koju. Eestis peaksid ikka ise kenasti kontorisse järgi vantsima. :P Mugavuse värk vist.
Pärast mõnepäevast puhkust, asusin tööd otsima. Esimene töökoht, kuhu proovisin, oli ühes linna pankadest. Telleritöö põhimõtteliselt. Läbisin kadalipu edukalt -- CV läks edasi, läksin kontrollist läbi, sain testidest läbi (mis olid vägagi närvesöövad) ja pääsesin ka intervjuule. Või nii kiri väitis. Pärast kolme päeva ei olnud endiselt vaba kohta, saatsin neile kirja ja sealt tuli vastus, et pean lihtsalt veel ootama, sest nad pole aegu paika veel pannud. Nad isegi lubasid mulle kirja saata, kui need paika pannakse. Kaks nädalat hiljem tuli vastus, et töökohale on inimene juba leitud, aga mind jäetakse süsteemi juhul, kui midagi minu kvalifikatsioonile sobivat peaks tekkima. Olin päris löödud, sest ma tõsti tahtsin seda töökohta, aga mis seal ikka. Vähemalt jätsid nad mu süsteemi.
Kuna tahtsin end natuke kasulikumana tunda (ja ka Chrisile asjad natuke lihtsamaks teha), hankisin endale poole kohaga baaridaami koha. Maksimaalselt lubati kaheksateist tundi nädalas, aga päris alguses anti mulle ainult kolm pool seal baaris, kus ma tegelikult tööl olin. Teises baaris sain teisel nädalal kuus tundi. Natuke niru, aga vähemalt midagigi. Eelmine nädal oli tunduvalt parem ja ka see nädal pole kõige halvem. Ei saa kurta. Töö ise mulle meeldib ja olen nüüdseks juba käppa ka saanud.
Kokkuvõtteks see arvatavasti nii oluline polegi, sest olen leidnud endale püsivama ja kindlama töökoha. Üleeile oli intervjuu, mis läks edukalt, ja nüüd lubatakse mulle 35+ tundi nädalas, korralikku tunnipalka ja muid benefit'e. Costa Cofee's teenindaja küll, aga saan vast hakkama. Tahaksin seal olla vähemalt pool aastat enne, kui midagi muud vaatama hakkan. Selleks ajaks peaksin olema korralikult sisse elanud ja korraliku töökogemuse ka saanud. Kes teab, võib-olla mulle isegi meeldib seal nii väga, et tahan kauemaks jääda. Eks aeg näitab.
Muide, teie seal Eestis peaksite olema ülimalt õnnelikud, et Eesti on e-riik. Siin tunnen sellest väga puudust, sest pubide, õlle ja tee kõrval armastavad inglased ka hästi palju paberite määrimist. Seda on lihtsalt ütlemata palju siin. Kui üleeile töölevõtmise pabereid pidin täitma, andsid nad mulle A4 lehe, kuhu pidin ainult enda nime, risti ja etnilise staatuse kirjutama. Ergh.
--
Bürokraatiast natuke isklikumasse plaani. Üldiselt läheb kõik väga hästi. Isegi üllatavalt. :D Natuke kartsin, aga nüüd näen, et täiesti põhjuseta. Kodu loomine edeneb edukalt ja tema suhtumine minu korraarmastusse on väga mõistev ja arusaav. Mitte, et ta oleks mingi eriline koopakoll enne olnud, aga otsest 'need asjad kapis käivad ühte kohta ja need teise kohta' tal varemalt ei olnud. Pealegi olen juba lubanud, et tema raamaturiiulit tähestikulisse järjekorda ei hakka panema. Asi on kompromisside tegemises. :D
9. oktoobril sai meil üks aasta täis, mille puhul läksime 'meie' restorani sööma. Kui märtsis siin käisin, tegime ühe kohtingupäeva ja päeva lõpus läksime ühte linna india restorani õhtust sööma. Et toit oli seal võrratu ja meile mõlemale india köök meeldib, otsustasimegi teha tolle restorani 'meie' omaks, kuhu läheme tähtpäevade ajal sööma. See kord lõime end mõlemad ülesse ja oli ikka eriline õhtu küll. :)
Ta sõpradele ja perele meeldin ma ka. Esimesel pühapäeval, kui siin olin, läksime ta perega lõunat sööma. Siin on pühapäevane lõuna (Sunday Roast) kuidagi erilise püha sees. Tavaliselt, kui see võimalik, tuleb pere selleks ajaks kokku ja toimub sööming. Selline armas traditsioon. :) Tema ema oleme paar korda pärast lõunat veel näinud. Hästi abivalmis ja armas inimene. Nagu oma kohe. :)
Ning lõpetuseks. Paar päeva tagasi küsisin Chrisilt, et kas ta mind pärast kooselatud kuud Eestisse tagasi ei taha saata. Naljatasin muidugi ja õnneks tema võttis seda ka nii, ent ta vastus oli väga südantsoojendav. "Are you kidding? It's like having your best mate and the person you really love around all the time. It's awesome."
Ja nii ongi. :)
Kallid teile sinna külma ja vihmasesse Eestisse! :)
