#16. Kuu aega hiljem

Kui ma varem erilist koduigatsust pole tundnud, siis täna tuli küll peale. Sain emalt kirja ja see võttis pisara silma korraks. Mitte, et mul midagi halvasti oleks, aga hetkel tunnen kodukandist natuke puudust. Njah, vaatasin pilte ka päeval, mis arvatavasti ei aidanud.

Kevadine pilt maja eest. 

Ei ole päris kindel miks, aga see pilt meeldib kohe eriliselt. Aastaid tagasi tehtud, ent endiselt armas. Vahepeal õnnestub mõni kena pilt teha. Kobamisi. :P 

--

Olen nüüdseks juba üle kuu aja Inglismaal olnud. Päris alguses oli pisut keeruline, sest polnud kindel kus või mis peaks tegema, et tulevikus millegi pärast muretsema ei peaks.

Telefoninumbri sai kõige lihtsamalt kätte. Läksin netti, vaatasin natuke ringi ja siis lasin endale SIM-kaardi koju saata. Mõne päevaga tuli kohale ja suhteliselt mõistlik on. Alguses kasutasin kahte SIM-kaarti korraga (Eestis kasutusel olnud number on endiselt olemas), sest pakett, mille võtsin, ei ole väga välismaa-sõbralik. Hetkel aga on kõik ok. Saan saata sõnumeid välismaale ja neid vastu võtta, kui vajadus tekib.

Arsti juurde registreerimine läks ka väga lihtsalt. Sain neilt paar paberit, mille pidin ära täitma, ning mind lisati nimekirja. Kui minuga midagi peaks juhtuma, ei pea end surnuks maksma. :P Isegi osad ravimid saaksin tasuta kätte. Pean ka mainima, et arst, kelle endale sain, on lihtsalt super. Ülimalt abivalmis, arusaaja, inimlik ja sõbralik. Käisin lihtsalt kontrollis ning pärast väljumist oli mul väga hea enesetunne. Tuleb välja, et olen suhteliselt tervislik inimene -- vererõhk, BMI ja kõik muud näitajad korras. :P

National Insurance Number (vajalik tööandjatele, sest maksud eksisteerivad ka siin; NINo) omandamine oli võrdlemisi lihtne. Helistasin kuskile kontorisse, kus küsiti, miks mul seda vaja ning siis määrati kohtumine (intervjuu) ühes Leedsi Jobcentre Plus kontoris. Kogu protsess võttis poolteist tundi, intervjuu ise umbes viisteist minutit. Oodates sain teisi kandidaate jälgida ja kuulata, mis selja taga toimus. Nad pakuvad tõlki (ja miks ka mitte), aga pani lihtsalt natuke mõtlema, mis on ajanud nad nii kaugele, et nad tulevad riiki, kus nad on täiesti umbkeelsed. Seal oli päris mitu inimest, kes ei rääkinud mitte sõnagi inglise keelt. Lihtsalt huvitab, kuidas nad nii peaksid siin tööd leidma. Või kuidas/miks nad peaksid selle numbri saama. Ei ütle seda kadedusest, lihtsalt puhtast uudishimust. Aga see selleks. Minu NINo saabus laupäeval ja see lahendas minu jaoks kõik.

Pangakonto saamisega oli kõige rohkem probleeme. Kokku käisime vist kolm korda kontoris kohal, et mulle  kontot avada. Tuleb välja, et puhtalt ID-kaardiga kontot avada ei saa. Passiga poleks probleemi olnud, aga ID-kaardile lisaks on vaja ka mingit elamiskinnitust, s.t. mingit dokumenti, mis kinnitab, et ma elan sellel aadressil, kus ma väidan ennast elavat. See dokument võib olla rendileping, arve või mingi muu natuke ametlik paber, kuhu on sinu aadress peale trükitud. Esimene paber ei olnud piisavalt ametlik, teise paberiga nad tahtsid minu NINo ka, ent kolmanda korraga läks õnneks, sest seal oli mu NINo peal. :P Sellel esmaspäeval läks lõpuks õnneks ja nüüd ootan veel viimaseid pangaümbrikke. Siinkohas peaksin mainima, et minu jaoks on väga kummaline, et nad saadavad sulle PIN-koodi tavapostiga koju. Eestis peaksid ikka ise kenasti kontorisse järgi vantsima. :P Mugavuse värk vist.

Pärast mõnepäevast puhkust, asusin tööd otsima. Esimene töökoht, kuhu proovisin, oli ühes linna pankadest. Telleritöö põhimõtteliselt. Läbisin kadalipu edukalt -- CV läks edasi, läksin kontrollist läbi, sain testidest läbi (mis olid vägagi närvesöövad) ja pääsesin ka intervjuule. Või nii kiri väitis. Pärast kolme päeva ei olnud endiselt vaba kohta, saatsin neile kirja ja sealt tuli vastus, et pean lihtsalt veel ootama, sest nad pole aegu paika veel pannud. Nad isegi lubasid mulle kirja saata, kui need paika pannakse. Kaks nädalat hiljem tuli vastus, et töökohale on inimene juba leitud, aga mind jäetakse süsteemi juhul, kui midagi minu kvalifikatsioonile sobivat peaks tekkima. Olin päris löödud, sest ma tõsti tahtsin seda töökohta, aga mis seal ikka. Vähemalt jätsid nad mu süsteemi.

Kuna tahtsin end natuke kasulikumana tunda (ja ka Chrisile asjad natuke lihtsamaks teha), hankisin endale poole kohaga baaridaami koha. Maksimaalselt lubati kaheksateist tundi nädalas, aga päris alguses anti mulle ainult kolm pool seal baaris, kus ma tegelikult tööl olin. Teises baaris sain teisel nädalal kuus tundi. Natuke niru, aga vähemalt midagigi. Eelmine nädal oli tunduvalt parem ja ka see nädal pole kõige halvem. Ei saa kurta. Töö ise mulle meeldib ja olen nüüdseks juba käppa ka saanud.

Kokkuvõtteks see arvatavasti nii oluline polegi, sest olen leidnud endale püsivama ja kindlama töökoha. Üleeile oli intervjuu, mis läks edukalt, ja nüüd lubatakse mulle 35+ tundi nädalas, korralikku tunnipalka ja muid benefit'e. Costa Cofee's teenindaja küll, aga saan vast hakkama. Tahaksin seal olla vähemalt pool aastat enne, kui midagi muud vaatama hakkan. Selleks ajaks peaksin olema korralikult sisse elanud ja korraliku töökogemuse ka saanud. Kes teab, võib-olla mulle isegi meeldib seal nii väga, et tahan kauemaks jääda. Eks aeg näitab.

Muide, teie seal Eestis peaksite olema ülimalt õnnelikud, et Eesti on e-riik. Siin tunnen sellest väga puudust, sest pubide, õlle ja tee kõrval armastavad inglased ka hästi palju paberite määrimist. Seda on lihtsalt ütlemata palju siin. Kui üleeile töölevõtmise pabereid pidin täitma, andsid nad mulle A4 lehe, kuhu pidin ainult enda nime, risti ja etnilise staatuse kirjutama. Ergh.

--

Bürokraatiast natuke isklikumasse plaani. Üldiselt läheb kõik väga hästi. Isegi üllatavalt. :D Natuke kartsin, aga nüüd näen, et täiesti põhjuseta. Kodu loomine edeneb edukalt ja tema suhtumine minu korraarmastusse on väga mõistev ja arusaav. Mitte, et ta oleks mingi eriline koopakoll enne olnud, aga otsest 'need asjad kapis käivad ühte kohta ja need teise kohta' tal varemalt ei olnud. Pealegi olen juba lubanud, et tema raamaturiiulit tähestikulisse järjekorda ei hakka panema. Asi on kompromisside tegemises. :D

9. oktoobril sai meil üks aasta täis, mille puhul läksime 'meie' restorani sööma. Kui märtsis siin käisin, tegime ühe kohtingupäeva ja päeva lõpus läksime ühte linna india restorani õhtust sööma. Et toit oli seal võrratu ja meile mõlemale india köök meeldib, otsustasimegi teha tolle restorani 'meie' omaks, kuhu läheme tähtpäevade ajal sööma. See kord lõime end mõlemad ülesse ja oli ikka eriline õhtu küll. :)

Ta sõpradele ja perele meeldin ma ka. Esimesel pühapäeval, kui siin olin, läksime ta perega lõunat sööma. Siin on pühapäevane lõuna (Sunday Roast) kuidagi erilise püha sees. Tavaliselt, kui see võimalik, tuleb pere selleks ajaks kokku ja toimub sööming. Selline armas traditsioon. :) Tema ema oleme paar korda pärast lõunat veel näinud. Hästi abivalmis ja armas inimene. Nagu oma kohe. :)

Ning lõpetuseks. Paar päeva tagasi küsisin Chrisilt, et kas ta mind pärast kooselatud kuud Eestisse tagasi ei taha saata. Naljatasin muidugi ja õnneks tema võttis seda ka nii, ent ta vastus oli väga südantsoojendav. "Are you kidding? It's like having your best mate and the person you really love around all the time. It's awesome."

Ja nii ongi. :)

Kallid teile sinna külma ja vihmasesse Eestisse! :)

#15. Viimane päev, viimane sissekanne?

Kui ma ausalt ütlen, on mul päris kummaline hetkel olla. Tahaks jubedalt juba Eestisse minna, oma pere ja sõpru näha, aga samas olen natuke kurb ka. Lapsel, kelle eest olen siin peaaegu aasta hoolitsenud, on natuke raske aru saada, miks ma ikka ära lähen. Esmaspäeval toimuski selline jutuajamine meil:

Laps: Miks sa Eestisse lähed?
Mina: Sest seal on minu kodu.
Laps: Aga miks sa enam ei tule?
Mina: Sest ma lähen Inglismaale?
Laps: Miks?
Mina: Sest mul on üks sõber seal. Mäletad, oled teda mu arvuti ekraani pealt näinud.
Laps: (kulm tõmbub natuke kortsu) Aaa... Aga miks sa siis tema juurde lähed?
Mina: Sest ta väga-väga meeldib mulle.
Laps: (kulm ikka veel kortsus ja raputab pead) Aga mulle ta ei meeldi.
Mina: (pahvatasin naerma) Miks siis?
Laps: Sest sa lähed ära.

Südame tegi soojaks, sest see tähendab, et olen ikkagi midagi õigesti teinud, aga natuke kurvaks ajas ka. Eile läksime õhtust sööma (pidime pereemaga linnas kokku saama) ja kui tavaliselt talle väga ei meeldi käest kinni hoida, siis eile oli asi vastupidi. Eks ta lõpuks harjub ära, aga endal teeb natuke südame härdaks.

Enne, kui siia tulin, ei olnud kindel, mis asjast välja tuleb ja kas saan hakkama üldse. Kindla näo tegin pähe küll, sest nii oli parem, ent ei kahetsenud seda otsust siis ega kahetse ka praegu. On olnud katsumus, kuid mitte midagi, millega poleks hakkama saanud. Olen iseseisvam, enesekindlam ja tunnen end tugevamana. Ei karda tulevikku ega seda ebakindlat seisu, mis mul varem oli. Olen aru saanud, et kuidagi ikka loksuvad asjad paika ja teadmatus ei ole halb. Päris hea tunne on olla rahul sellega, kus ma praegu olen ja kuhu lähen.

Kokkuvõtteks, Strasbourg on hästi ilus koht ja need mõningad sõbrad, kes siit endale sain, väärivad minu suurt-suurt tänu. Teieta oleks kindlasti igavam ja raskem olnud. Aitäh teile. :)

---

Homme istun 8:30 bussi peale ja lähen rongijaama. Sealt rongiga lennujaama, kus istun esimese lennu peale. Kokku tuleb kolm lendu ja Tallinnasse jõuan 7:30. Siis bussiga Tartusse ja seal peaks väikevenna ootama. Väike burksi ring ja siis kodu poole. Pikk päev tuleb, aga olen raamatu ja mp3-ga varustatud. Kui kuskil lennujaamas saab pistikut kasutada, saan lende oodates Doctor Who-d vaadata ja mp3 laadida. Eks annan siis märku, kus olen, kui saan.

Et siis...homseni, Eesti! ^_^

M.

PS. Ei ole viimane postitus. Olen blogi uuendamisega ülimalt halb, aga eks ma vahepeal kriblan mõned sõnad, kui midagi juhtub. Inglismaa ju veel ees. :P

PPS. Tuju helgemaks tegemiseks, kaks kassi:

#14. Mälestusteradadel

Päris mitmed arvatavasti ootavad Inglismaal oldud aja kohta pikka-pikka postitust, et mis tegite ja kuidas läks. Eks kunagi jõuab selleni, aga lühidalt: läks väga hästi, ei tahtnud kohe sugugi ära tulla ja jõudsime palju käia/näha (kuigi FaceBookis olevatelt piltidelt ei pruugi see väga hästi välja tulla).

---

Komistasin täna küsimuse otsa: "What's your earliest human memory?"/"Mis on sinu kõige varajasem mälestus?" Või noh, midagi sellist. 

Ei oska öelda, kas see just kõige varajasem on, aga suht kaua aega tagasi juhtus ta küll. Olin siis ikka veel päris väike ja meil oli all tiigi ääres ka maalapp, mida harisime. Oli hommikupoolsem (päike ei olnud veel väga kõrgel taevas) ja ka suvine aeg. Mina olin jalgratta seljas, sõitsin hästi kiiresti, suu kõrvuni peas. Ei ole päris kindel, missugune jalgratas oli või kuidas see juhtus, aga jalg sattus kuidagi kodarate vahele. Ma oletan, et see tegi päris haiget ja verd oli arvatavasti ka, aga seda ütlen puhtalt loogilise mõtlemise põhjal. Valu ega verd ise ei mäleta. 

Küll aga mäletan, et issi tegeles minu haavaga. Ta puhastas selle kenasti ära ning siis sidus valge sideme ümber jala. Kui ta oli valmis saanud hüppasin poole mäe peale ja karjusin emmele (kes ise samal ajal põllu peal tööd tegi), et 'issi sidus mu jala kinni!' Suu oli selle juures naerune.

Ma ei tea, miks see mälestus on minuga siiamaani jäänud (arvatavasti mitte keegi teine ei mäletagi seda) või miks see mulle väiksena niimoodi mõjus, aga mingil põhjusel ta nii on. Ja arm on ka siiamaani jala peal olemas.

...Mul on vist pisike koduigatsus peale tulnud. :P Või vanadus hakkab ligi hiilima. 22 päeva pärast ikkagi 21 juba.

Njah.

Kallid teile sinna Eestisse~ :) 

#13. Ahoi, Inglismaale!

Niih, terekest. :P

---

Täna tõusin üles umbes keskpäeva paiku. Kui hakkasin endale hommikusööki valmistama, tuli mõte, et helistaks koju. Nii tegingi. Päris hea ajastus oli ka. :P Ainult enda vanima õega ei saanud rääkida, teistega sain. Päris tore oli nende häält kuulda üle pika aja ja lihtsalt juttu ajada. Telefonikõne ajal tuletas vanima venna elukaaslane mulle seda blogi ka meelde. Tegelikult olen juba mitu päeva mõelnud, et peaks uuendama, aga ei jõudnud kuidagi sinnamaale. :P

10. jaanuaril ostsin endale pisikese armsa valge potiroosi. Tegi toa natuke...rohelisemaks ja kaunimaks. :) Ta kasvas mul akna all, kus sai piisavalt valgust, aga elulooma temast ikkagi ei saanud. Liiga soe oli arvatavasti.

Kuskil jaanuari keskpaigas hakkas üks Briti sõbranna eesti keelt õppima. Esimene reaktsioon oli: Miks? O-o Minu arvates väga hull ettevõtmine ja mittevajalik ka, aga ta soovib minu perekonnaga paar sõna eesti keeles vahetada, kui ta nüüd suvel (augusti lõpus) uuesti külla tuleb. Tal läheb päris hästi, hääldus hakkab juba välja tulema ning hetkel maadleb ta mitmustega. Küsib ikka abi ka, kui kuskil küsimus tuleb või millesti aru ei saa. Päris vahva iseenesest. :)

31. jaanuaril ostsin endale pietid ära. Inglismaale lähen. :) Õnnestub päris pikalt olla -- 29. märts kuni 9. aprill. 11 päeva pärast. :D Pisut närvi on juba sees küll, aga seda pigem reisi enda poole pealt. Rongid ja lennud ei tohi hiljaks jääda, muidu on halvasti. :P Lähen Pariisi CDG lennujaama kaudu ja kasutan ronge päris palju. :P Enamiku ajast olen Chrisi juures, aga saan ka Jessiga kokku. Ei jõua ära oodata. :) Vast uuendan blogi siis tihedamini ka. Eks näis.

Veebruari alguses rääkisin Anniga Skype'i kaudu. Kui talvel kodus käisin, ei õnnestunud temaga kokku saada, sest ta oli ise kaugel maal ära. Rääkisime pikalt, kõigest ja kõigist. Nagu vanasti. Põhituumikust oli ainult Liisu puudu, ent tegime kokkuleppe, et kunagi teeme selle triki ka ära. Võib-olla isegi siis, kui Inglismaal viibin. Peab vaatama, uurima ja küsima. 03

14. veebruaril jõudis Chrisi saadetud pakk lõpuks kohale. Kaks eelmist kadusid ära, aga kolmas õnneks ikka jõudis minuni. Ütlemata numpsik karu oli sees. ^_^ Ja nii sain endale mõnusa ja pehme kallistuskaaslase ka. :) Kindlasti kõige parem valentinipäeva kingitus, mille üldse kunagi saanud olen. :)

Kahjuks on tal üks silm natuke roosa nüüd. Läksin kogemata vastu, kui punane küünelakk ei olnud veel küüntel ära kuivanud korralikult... :(

Sel päeval saime lund ka siin Prantsusmaal. Muidu ei olnud midagi eriti olnud, aga korraks saime meiegi maa valgeks.

23. veebruaril käisin EV siinse saadiku vastuvõtul. Kutsutud olid kõik kohalikud eestlased, aga ka teiste esinduste saadikud. Tore oli ning oleksin isegi kauem olnud, kui kingad ei oleks ähvardanud mind ära tappa. XP Olen neid ainult paar korda varem saanud kanda ja ei ole hull olnud. Nüüd oli hull, sest paar päeva enne seda, kui pidin kingad jalga panema, hakkasin enda targa peaga uusi tenniseid sisse kandma. :P

Lõpptulemus oli see, et kannad olid katki hõõrutud ja päris valus oli kõndida. Kui õue sain ning inimeste vaateväljast kaugemale, võtsin kingad ära ja patserdasin paljajalu natuke aega. Üks inimene, kes minust rattaga mööda sõitis, uuris mind natuke, aga muidu keegi ei näinud. 03 Põhitänavale välja jõudsin, pidin kingad jälle jalga panema ja jätkasin väga rahulikus tempos kuni jõudsin korterisse. 03 Pärast seda ei saanud umbes neli päeva ühtegi jalanõud jalga panna.

Heheh, kui ema seda loeb, ta teeb naeru, kus ta ei oska öelda, kas see on naljakas või häbenemist väärt. XP

Kohe märtsi alguses, hakkas läpakas jälle trikke tegema. Tööle läks, ekraan töötas, kuid Windowsi Welcome ekraan (ja kõik pärast seda) ei tulnud ette. Oli ainult kursor keset musta ekraani. Ühe korra sain Safe Mode's tööle. Mõtlesin, et System Restore ehk aitab, kuid pärast selle proovimist, ei läinud enam Safe Mode ka tööle. Õhtu poole rääkisin väikevennaga ning ta ütles mulle kohe ära, et ainult Windowsi reinstallimine aitab. Alguses otsisin kedagi kohalikku, kes vaataks asja natuke, kuid sellega oleks liiga kaua läinud. Helistasin siis väikevennale uuesti ja küsisin, kas ta on nõus mind juhendama. Kasutasin enda tööandja läpakat, Skype vennaga suhtlemiseks ja umbes tunnikesega oli probleem lahendatud ning läpakas jälle töökorras. :)

Avastasin enda jaoks paar uut koomikut ka. Michael McIntyre on päris hea...

...aga Russel Howard on minu vaieldamatu lemmik. Lihtsalt nii naljakas tüüp. XP Pikk video küll, aga soovitan vaadata. :D

Olen lugemisega ka tegelenud päris aktiivselt. :P The Fault in Our Star ja Looking for Alaska on mõlemad John Greeni teosed. Lugesin esimest enne ja mõtlesin,  et teine on ehk sama hea, kuid neid ikka ei anna võrrelda. The Fault in Our Star on kindlasti üks parimatest raamatutest, mida olen lugenud. Hea sisu, tõetruud tegelased ning mulle väga meeldib tema sõnaline väljendusviis. Head väljendid ja väga sujuv. Hetkel loen The Hunger Games'i kolmandat raamatut (pole paha) ja A Song of Ice and Fire esimest raamatut (siiamaani väga meeldib).

Julgen ka soovitada Chrisi kirjutisi tema FanFiction.net ja FictionPress.com lehtedel. :)

Hmm, praeguseks on kõik vist. Olge tublid~ :3

M.

PS. Neli ja pool kuud jäänud. ^_^

#12. Back to Estonia

The last two weeks before Christmas/my Estonian trip went by really fast. There was a Christmas party for the local Estonians on the 14th of December, we went out for a Christmas lunch on the December 17th with the nannies, and during the last week I did many of my Christmas shoppings. On the 22nd I had a Christmas lunch with my employer. My final-final shoppings and packings were made on that day as well.

I woke up at 6:15 AM on the morning of 23rd, was on the bus that took me from my location in France to Frankfurt on time as well. The bus wasn't late, I had to wait for my flight for an hour and I was in Estonia at 5:20 PM. Was quite heart-warming to see the blue-black-white flag and hear lots of Estonian spoken around me. I did instantly regret one thing, though.

I didn't bring my winter boots with me.

Right after that I thanked every possible deity (even though I'm not religious at all) that I did think to put on the winter coat even though it was really damn hot in it in France. In Estonia, however, perfectly suitable if not too little. I was still cold. :P

Somehow I made it from the airport to the bus station. And by 'somehow' I mean 'I didn't make it to the city bus on time, so I had to take a taxi with a guy who went to the bus station as well'. We split the taxi bill and the parted ways. Well, not quite since he kinda came to tell me that he took the last ticket for the 6:00 PM bus to Tartu. Nevertheless, I felt pretty lucky that I got a ticket for the 6:30PM bus and only had to wait an hour and not more. I would've booked a ticket beforehand, but didn't do it just in case the flight would be late or something.

I really, really tried to sleep on the buses/plane because I was so tired, but simply couldn't. No idea why, either. Maybe it was the nerves and the excitement that I was going to see my family in a matter of hours.

The last hours on the Tallinn-Tartu bus were a real pain, too. It hurt to sit down (because I had been sitting for the entire day) and I my sleepiness made me a bit impatient as well. By 9 PM, I was in the Tartu bus station and got pretty much tackled by my oldest sister and my oldest brother's girlfriend. And shortly after that, was hugged by my little bro and my mother. The ones, who tackled me, left when they had greeted me and my brother yanked my big suitcase to the family's car.

My little brother had got his driver's licence not too long ago and it was a little weird to sit next to him with him on the driver's seat. He wasn't that bad, though, even though my mum was telling him how to drive whenever she could. XP The first place we went was Sirius. It's a burger place in Tartu and that first bite was so incredibly nom. I hadn't had warm food the whole day, so it was a real treat. :P

A shopping trip and a bought CD later (because apparently my younger brother was in a very Christmas-y mood ;) ), we went to home-home. The time was 10 PM. I was quite curious to see how my dog would react to seeing me after four and a half months. He hadn't forgotten me and greeted me like he usually did. Had missed him. :P Then I saw my 'little' sister. I was quite stunned when I did. She has grown quite a bit and needs about twenty centimetres more to be the same height as I am. She also seems a bit older. :) More girlier and such.

My other sister snickered at my reaction and told me that I'd fall over when I saw her son, my nephew. When he walked in the next day, I almost did. Little dude is five years old, but he's probably the tallest 5-year-old I've ever seen. :P

When I got into my room, I almost fell over again. There was...lots of stuff in there. And very little room to walk in. Nevertheless, I somehow made it to my corner and started unpacking. It was around then I discovered that the charger didn't fit my laptop. I yelled for my little brother to come into my room and when he saw why...dude was a little crushed. :P I think it probably didn't help that I gave him his extremely late birthday present then as well. So, since people do love being extremely sneaky around me, he was sneaky as well and loaned his friend's laptop for a few days.

Yeah, my little brother is that awesome. :P And in general, too. Really missed him. :)

I went to sleep at about 4 AM and woke up at 10 AM. Even though the place had waaaaaay too many things in it and was so incredibly cramped, I still woke up with a wide smile on my face. It was my bed in my home and I was with my family.

With a lot of Christmas craziness included (and I'm not going into detail), we had a Christmas dinner, got our gifts and I was given a free pass to have a chat with Chris in the other room while they were playing a board game. I was quite amused by how they came into the room, listened a bit, even said a few words to him and then went away. Seems like they've got used to the idea and want to meet them as much as he wants to meet them. That only makes me glad. :)

My little brother took the loaned laptop back on the 26th. We went to Tartu on the 27th with him and got a charger that worked perfectly with my laptop. A universal one, which (on later research) I could've got from France as well. :P But on the other hand, it would've been about €30 more expensive in here. 03

After we got back to my home town, I went to visit one of my best friends. I stayed there for the night and went to see another of my best friends the next day. Was truly great to see them over such a long time. We chatted on both times until 4 AM.

I suppose it was on the 28th when the illness finally hit me. My brother and his girlfriend had been over for Christmas and I probably got it from them. Harsh coughing and runny nose and all. Felt pretty awful for quite some time, which kinda kept me home as well. Didn't want to infect more people. Did plan to visit the little guy whom I used to babysit and his family, but that kinda wasn't an option anymore. Which was quite saddening. :/

The year 2012 came with a bang (as it should) and there was lots of sleeping on January 1st. :P The remaining days of my vacation, I spent at home with my family. On January 3rd, we made a movie night with my little brother that was sort of a success. |3

Woke up at 10 AM on January 4th and was in the Tartu bus station with time to spare. Did my final shoppings and got some warm nom-noms from Statoil. After my little brother had hauled my huge bag on the bus, I started my way back to Tallinn with the 1:15 PM bus. Was a little sad that I couldn't say bye to my mum in person (she left in the morning for work and didn't wake me up), but we spoke over the phone for a bit and exchanged texts as well.

I was in Tallinn about two hours before my flight was supposed to take off and I treated myself to a hot meal in the airport's café. I didn't get bored, either, because Estonia is godly with its free WiFi areas. :P Right before the flight I saw one of the nannies there as well. We didn't get to sit together on the plane, but we sat side-by-side when going back to France from Frankfurt. We reached our destination about ten minutes before 11 PM, I think. A tram ride and about ten-minute-long walk later I was back in the France apartment. Made my bed, unwrapped some things I had got in mail, talked to Chris for a bit and then went to sleep.

All in all, even with all the craziness and stress, it was still good to see them after four and a half months. Right now it has been almost a month since the trip and there should be another six and a half more. So, the total sum would be seven and a half months.

To my friends and family, just keep in mind: if I can do it, so can you~ :)

With lots of love,
M.

#11. Long Absence

Welp. Been a while since I last posted anything on this blog. Feel like I should. If not for others, then for myself. So I wouldn't forget.

---

Partly I can push the blame on this picture.

Can't exactly blame the picture, now can I? I can, however, blame the thing on the picture. It's my laptop's charger. And that wire that looks like a twisted leg finally broke and gave it's final puff of smoke (yeah, smoke) on 20th of November. It became semi-useable on 17th of November with the help of some acrobatic exercises, so I was able to get the main things I needed from my laptop onto my phone/mp3 player. After the 20th I was able to use my employer's laptop for a short amount of time when I asked (because, hey, hers and all), which meant that I was able to check my mailbox daily, reply to the letters and occasionally even sneak into the forum.

Was able to poke my brother about me getting a new charger and we did get one. The bad thing was that since it was December by that time, the postal office said that it wouldn't get here before New Years. That would've been pointless, though, since I had a chance to be in Estonia from December 23rd to January 4th. So, they didn't send me and it turned out to be a good thing. We discovered that the one my brother purchased for me, didn't fit my laptop. More about Estonia in my next post, though.

So. I was in France with pretty much no knowledge of the language for longer than a month without my laptop and with very limited means of contacting the outer world. What I had was about half an hour of laptop-time every evening (because it always feels weird to use someone else's laptop for a longer time), my two phones with texting abilities and the landline than enables me to call the landlines all over Europe.

Doesn't sound too bad, right?

Well...it certainly got easier by the end. At first it was quite difficult. When I look back at it right now, I just feel really lucky that I had and still have Chris. We had limited time we got to spend together (if you can call it that) as it was because of some issues he had to deal with, so it wasn't that bad, but it was still pretty difficult at first. I mean, I was used to having him around for hours and hours, I could talk to him, hear his voice and then it went to one hour (two or sometimes even three) over YIM and then...eight minutes or so over the landline. I guess it's not exactly cold turkey, but still not that easy and not that pleasant.

For a week or so, I got to talk to him about eight minutes a day because the phone he was using had a very bad battery. On 29th of November, he made me a really nice surprise -- they got a new phone. And he didn't tell me anything about it, either. Kinda went 'Hey, check the phone and see how long have we talked' during the phone call. XP Whoever is reading this cannot even fathom how happy it made me to see those 22 minutes on the landline's screen. This meant that we could talk however long we wanted without having to fear that the line on the other end would go dead any moment now. I got to say my final 'I love you', hear it back and then go to sleep with a smile on my face. It did make my sleep calmer and my days brighter, I can tell you that for sure. :P

I phoned home more frequently as well, got more active with my Pilates schedule, went for walks more often, read a lot, picked up writing again, did lots of thinking and during weekends spent time outside the apartment, often with the nannies. Just to get out and do something else. Have to say that this forced time away from everything got me to appreciate the importance of just...being and doing nothing. Just you and your thoughts. Can do lots of good for a person every now and then. :)

Right about now, I'd tell about my trip to Estonia. Since it'll be a rather long one, I'll post it as post #12. Will be easier to read like this.

Click here if you want to read it. :3

For now, however...cheers, lovelies~ :)

M.