#15. Viimane päev, viimane sissekanne?

Kui ma ausalt ütlen, on mul päris kummaline hetkel olla. Tahaks jubedalt juba Eestisse minna, oma pere ja sõpru näha, aga samas olen natuke kurb ka. Lapsel, kelle eest olen siin peaaegu aasta hoolitsenud, on natuke raske aru saada, miks ma ikka ära lähen. Esmaspäeval toimuski selline jutuajamine meil:

Laps: Miks sa Eestisse lähed?
Mina: Sest seal on minu kodu.
Laps: Aga miks sa enam ei tule?
Mina: Sest ma lähen Inglismaale?
Laps: Miks?
Mina: Sest mul on üks sõber seal. Mäletad, oled teda mu arvuti ekraani pealt näinud.
Laps: (kulm tõmbub natuke kortsu) Aaa... Aga miks sa siis tema juurde lähed?
Mina: Sest ta väga-väga meeldib mulle.
Laps: (kulm ikka veel kortsus ja raputab pead) Aga mulle ta ei meeldi.
Mina: (pahvatasin naerma) Miks siis?
Laps: Sest sa lähed ära.

Südame tegi soojaks, sest see tähendab, et olen ikkagi midagi õigesti teinud, aga natuke kurvaks ajas ka. Eile läksime õhtust sööma (pidime pereemaga linnas kokku saama) ja kui tavaliselt talle väga ei meeldi käest kinni hoida, siis eile oli asi vastupidi. Eks ta lõpuks harjub ära, aga endal teeb natuke südame härdaks.

Enne, kui siia tulin, ei olnud kindel, mis asjast välja tuleb ja kas saan hakkama üldse. Kindla näo tegin pähe küll, sest nii oli parem, ent ei kahetsenud seda otsust siis ega kahetse ka praegu. On olnud katsumus, kuid mitte midagi, millega poleks hakkama saanud. Olen iseseisvam, enesekindlam ja tunnen end tugevamana. Ei karda tulevikku ega seda ebakindlat seisu, mis mul varem oli. Olen aru saanud, et kuidagi ikka loksuvad asjad paika ja teadmatus ei ole halb. Päris hea tunne on olla rahul sellega, kus ma praegu olen ja kuhu lähen.

Kokkuvõtteks, Strasbourg on hästi ilus koht ja need mõningad sõbrad, kes siit endale sain, väärivad minu suurt-suurt tänu. Teieta oleks kindlasti igavam ja raskem olnud. Aitäh teile. :)

---

Homme istun 8:30 bussi peale ja lähen rongijaama. Sealt rongiga lennujaama, kus istun esimese lennu peale. Kokku tuleb kolm lendu ja Tallinnasse jõuan 7:30. Siis bussiga Tartusse ja seal peaks väikevenna ootama. Väike burksi ring ja siis kodu poole. Pikk päev tuleb, aga olen raamatu ja mp3-ga varustatud. Kui kuskil lennujaamas saab pistikut kasutada, saan lende oodates Doctor Who-d vaadata ja mp3 laadida. Eks annan siis märku, kus olen, kui saan.

Et siis...homseni, Eesti! ^_^

M.

PS. Ei ole viimane postitus. Olen blogi uuendamisega ülimalt halb, aga eks ma vahepeal kriblan mõned sõnad, kui midagi juhtub. Inglismaa ju veel ees. :P

PPS. Tuju helgemaks tegemiseks, kaks kassi: