Pühapäeva hommikuks oli kõik sulanud ja ainukesed jäljed, et meil oli lund olnud, olid need paar hunnikut, mis olid autode poolt pruuniks aetud. See on see kurb tõsiasi, et siin ei saa lumest kuidagi isu täis -- ta kaob enne ära lihtsalt. Isegi meie esimene (miniatuurne) lumememm oli hommikuks kadunud. Ainult need paar pipratera oli temast maha jäänud. Ja tema võimas ülimalt britilik vunts.
 |
| RIP snow man of 2013. |
--
Kui viimati siia kirjutasin, ei olnud Costas veel alustanud. Olin endiselt pubis tööl ja tegin võimalikult vähe tunde (sest nii oli tööandjale parem). Hetkel on ikka tunduvalt paremad töötingimused. On kasvamisruumi, korralikud töötunnid ja kõik on väga ametlik ning korralik. Mälu on ka pidevas treenimises, sest peab mäletama, mis erilised soovid kliendil on (mitu kohvi-shoti, mis piim (madalama rasvasisaldusega või soja), kofeiinita, siirupid, vahukoor jne). Kuna mind hoitakse hästi palju kassa taga, pean olema sõbralik ja palju naeratama (õnneks see tuleb loomulikult) ning tegema kliendi olemise nii heaks kui võimalik. Muidugi peab olema ka väga tähelepanelik, sest on pidev kokkupuude rahaga, ja mõnikord on aktsentidest väga keeruline aru saada. Šotimaa on suhteliselt lähedal ju.
Mulle endale pakub nalja, et kliendid küsivad pidevalt, kust ma pärit olen. Mingil põhjusel arvatakse mind olevat iirlane, šotlane, vahepeal ka ameeriklane või hollandlane. Siiamaani on ainult üks härrasmees olnud, kes tundis mu ära kui eestlase. Täiesti tõsijutt. Küsis hästi ettevaatlikult, kas võib pakkuda, kust ma pärit olen ja pakkus kohe raksust Eestit. Tõmbas mulle näole naeratus ja tegi tuju ikka kohe väga heaks. Tuli välja, et üks ta väga hea sõber on samuti Eestist pärit, mistõttu ta teadiski. Hemingwayl oli vist ikkagi õigus.
Töökaaslased on päris vahvad ja saan nendega hästi läbi. Alguses oli kummaline, sest ma ei osanud midagi ja olin aeglane, aga nüüdseks on kõik juba käpas. Flat white can go die, though. Meie peame tegema sellise mustri: http://farm5.static.flickr.com/4028/4413709288_4b363b652f.jpg Piim on juba päris enam-vähem, aga muster nii korralikult ei ole veel välja tulnud. Aga jah, üldiselt olen tööga rahul ja endiselt meeldib seal. Mõned üksikud kliendid on vahepeal natuke tujukad, aga õnneks see on harv nähtus.
--
Jõuluaeg möödus päris kenasti. Meeletult kummaline oli perekonnast eemal olla sellel ajal, aga õnneks Chrisi pere üritas asjad minu jaoks hästi koduseks teha. Sõime tema ema juures jõuluõhtusööki, mille Chrisi vend oli valmistanud. Kuna ta on nüüdseks juba aastaid kokana töötanud, ei olnud üllatuseks, et kõik oli super-nom. Ja hästi britilik. Kalkuniviilud, pigs in blanket (beekon pisikeste vorstikeste ümber), kartulipuder, gravy jne. Pärast oli kolm erinevat sorti magustoitu, millest kõige mälestusväärsem oli yule log. Kui kunagi tekib võimalus proovida, siis kindlasti tehke seda. Verivorstist, hapukapsast ja isa tehtud ahjukanast tundsin puudust ainult.
Pärast sööki jagasime kingitusi. Ei olnud luuletuste lugemist nagu meie kodus kombeks oli ja päkapikkude jälgi ka ei länud otsima. Kingid anti lihtsalt kätte ja neid oli ikka päris palju. Tema ema poolt sain kummikud (neid oli mul väga vaja, sest üks osa rajast, mida tööle minekuks kasutan, oli suht uppunud), pikad sokid, Docor Who raamatu, maiustused, sussid ja ühiseks kingituseks oli soojapuhur. Chrisi venna perelt sain luksusliku dušitarbete komplekti ja Chrisi enda poolt TARDISE rahakassa, World of Warcrafti kalendri, Jeremy Clarksoni viimase raamatu ja hõbedased liblikalised kõrvarõngad kaelakee juurde, mis ta mulle aastapäevaks kinkis. Ja siis muidugi päris palju jõulukaarte. Kuigi olin kodustest eemal, oli meil päris meeldiv jõuluaeg. :)
--
Nüüd nädalakese pärast saame hilinenud jõule ka Eestis pidada. Esmaspäeval käisime Leedsis ja saime kõikidele natuke midagi. Eelnevast saab järeldada, et tuleme varsti Eestisse. Nii ongi. 5. veebruaril sõidame rongiga Manchesteri lennujaama, oleme ühe öö lähedalolevas hotellis ja 6. veebruari hommikul alustame reisi Eesti suunas. Minnes peatume Kopenhaagenis ja jõuame Eestisse 17:25, Tartusse arvatavasti üheksa paiku. Lahkume 15. veebruaril 13:50 lennuga, mis peatub Stockholmis ja oleme tagasi Manchesteri lennujaamas 17:55. Njah, tuleb päris väsitav reisipäev, but it will be worth it. :)
Näeme nädala pärast, kallikesed! ^_^
Mulle endale pakub nalja, et kliendid küsivad pidevalt, kust ma pärit olen. Mingil põhjusel arvatakse mind olevat iirlane, šotlane, vahepeal ka ameeriklane või hollandlane. Siiamaani on ainult üks härrasmees olnud, kes tundis mu ära kui eestlase. Täiesti tõsijutt. Küsis hästi ettevaatlikult, kas võib pakkuda, kust ma pärit olen ja pakkus kohe raksust Eestit. Tõmbas mulle näole naeratus ja tegi tuju ikka kohe väga heaks. Tuli välja, et üks ta väga hea sõber on samuti Eestist pärit, mistõttu ta teadiski. Hemingwayl oli vist ikkagi õigus.
Töökaaslased on päris vahvad ja saan nendega hästi läbi. Alguses oli kummaline, sest ma ei osanud midagi ja olin aeglane, aga nüüdseks on kõik juba käpas. Flat white can go die, though. Meie peame tegema sellise mustri: http://farm5.static.flickr.com/4028/4413709288_4b363b652f.jpg Piim on juba päris enam-vähem, aga muster nii korralikult ei ole veel välja tulnud. Aga jah, üldiselt olen tööga rahul ja endiselt meeldib seal. Mõned üksikud kliendid on vahepeal natuke tujukad, aga õnneks see on harv nähtus.
--
Jõuluaeg möödus päris kenasti. Meeletult kummaline oli perekonnast eemal olla sellel ajal, aga õnneks Chrisi pere üritas asjad minu jaoks hästi koduseks teha. Sõime tema ema juures jõuluõhtusööki, mille Chrisi vend oli valmistanud. Kuna ta on nüüdseks juba aastaid kokana töötanud, ei olnud üllatuseks, et kõik oli super-nom. Ja hästi britilik. Kalkuniviilud, pigs in blanket (beekon pisikeste vorstikeste ümber), kartulipuder, gravy jne. Pärast oli kolm erinevat sorti magustoitu, millest kõige mälestusväärsem oli yule log. Kui kunagi tekib võimalus proovida, siis kindlasti tehke seda. Verivorstist, hapukapsast ja isa tehtud ahjukanast tundsin puudust ainult.
Pärast sööki jagasime kingitusi. Ei olnud luuletuste lugemist nagu meie kodus kombeks oli ja päkapikkude jälgi ka ei länud otsima. Kingid anti lihtsalt kätte ja neid oli ikka päris palju. Tema ema poolt sain kummikud (neid oli mul väga vaja, sest üks osa rajast, mida tööle minekuks kasutan, oli suht uppunud), pikad sokid, Docor Who raamatu, maiustused, sussid ja ühiseks kingituseks oli soojapuhur. Chrisi venna perelt sain luksusliku dušitarbete komplekti ja Chrisi enda poolt TARDISE rahakassa, World of Warcrafti kalendri, Jeremy Clarksoni viimase raamatu ja hõbedased liblikalised kõrvarõngad kaelakee juurde, mis ta mulle aastapäevaks kinkis. Ja siis muidugi päris palju jõulukaarte. Kuigi olin kodustest eemal, oli meil päris meeldiv jõuluaeg. :)
--
Nüüd nädalakese pärast saame hilinenud jõule ka Eestis pidada. Esmaspäeval käisime Leedsis ja saime kõikidele natuke midagi. Eelnevast saab järeldada, et tuleme varsti Eestisse. Nii ongi. 5. veebruaril sõidame rongiga Manchesteri lennujaama, oleme ühe öö lähedalolevas hotellis ja 6. veebruari hommikul alustame reisi Eesti suunas. Minnes peatume Kopenhaagenis ja jõuame Eestisse 17:25, Tartusse arvatavasti üheksa paiku. Lahkume 15. veebruaril 13:50 lennuga, mis peatub Stockholmis ja oleme tagasi Manchesteri lennujaamas 17:55. Njah, tuleb päris väsitav reisipäev, but it will be worth it. :)
Näeme nädala pärast, kallikesed! ^_^
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar